Hea teada

    Kütmine

     

    • Kontrollitakse, et tuharuum on tühi.
    • Halud võib koldsesse panna püst- või rõhtasendisse. Katsetamisel on leitud, et halde on parem süüdata pealtpoolt. Tulehakatise soojuse mõjul löövad puidu gaasistuvad aineosad sel juhul kergemini leegitsema kui alt süüdates.
    • Kui kollet pole pikka aega köetud, võib lõõri tahmaluugis põletada pisut paberit, kuni kolle hakkab tõmbama.
    • Tehakse tuli ja kui küttepuud on põlema hakanud, suletakse koldeuks. Ukse õhuavad hoitakse lahti. Põlemisõhku tuleb anda piisavalt, selleks praotatakse tuharuumi ja küpsetusahjudes ka söeruumi ust.
    • Kuna puuküttega kolde tõmbe tekitab imemine korstnas, reguleeritakse põlemist õhu sissevõtuavade, mitte suitsulõõri siibriga.
    • Tuleb hoiduda halge tarbetult kohendamast, kuna see häirib ühtlast põlemist.
    • Luugid ja õhu sissevõtuavad suletakse siis, kui söed hakkavad tuhmuma ja siniseid leeke pole enam näha.
    • Kui erandkorras vajatakse rohkem soojust, on kasulikum põletada kaks ahjutäit. Hea on kütta üks ahjutäis hommikul ja teine õhtul.
    • Kui puude põlemisel on pöördkapp avatud, peab ka koldeuks lahti olema.
    • Külmas seisnud küttekolde (näiteks talvel suvilas) kütmist tuleb alustada ettevaatlikult ja aeglaselt.

     

    Hooldus

     

    • Tähtsam ja kõige sagedasem hooldustoiming on tuha eemaldamine. Tuhk võetakse tuhasahtlist või -ruumist välja alati enne, kui tuhahunniku ülapind kolderestini ulatub.
    • Teine tähtis hooldusvõte on krstna pühkimine. Korstnapühkija tehtud puhastusest harilikult piisab.
    • Küttekolde metallosi tuleb roostetamise eest aeg-ajalt õlitada soolavaba tiduõliga.

     

    Ärge unustage vinguohtu!

    Kustumata tukkidest tekib ving, mis on eluohtlik, lõhnatu ja nähtamatu gaas. Eriti kaua hõõguvad a püsivad ohtlikena tuha sisse jäänud tukid. Lisaks kohustuslikule suitsuandurile soovitaks täiendavalt vingugaasiandurit.

    Mittetäielikust põlemisest põhjustatud korstnapigi vältimiseks tuleb kütmisel juhtida koldesse rohkem õhku. Täiesti lubamatu on kütta ahju kinnise uksega ja peaaegu kinni lükatud siibriga. Hoones, kus tekib korstnapigi, on soovitav mittetäieliku põlemise vältimiseks ehitada ahjude küttekolded allasuva tugarestiga. Pliite köetagu võimalikult rohkem avatud siibriga. Vanade ahjude korral lastagu ahjulõõrid aja jooksul sinna kogunenud lendtuhast puhastada. Ahjude kütmisel jälgitagu, et koldes oleks tugev ja jõuline tõmme.

    Märg kütus. Väga soodustab korstnapigi tekkimist märg kütus. Ahjutäis märga kütust võib sisaldada 8 liitrit vett. Sellise kütuse põlemisel on temperatuur koldes suhteliselt madal. Mittetäielikul põlemisel on temperatuur koldes suhteliselt madal. Mittetäielikul põlemisel lisandub siin küttegaasidele veel suurel hulgal veeauru. Sadestudes külmale lõõripinnale, on veeaur koos pisiaurudega intensiivseks korstnapigi tekitajaks.

    Puidu õige põlemine.

    Puit on tahke- ja gaaskütuse kombinatsioon, milles on 80-90% lenduvaid ja 10-20% tahkeid aineid. Esimesed gaasid eralduvad puidust juba alla 200ºc, viimased alles 800ºc juures.

    Puidu õige põletamine nõuab üsna kõrgeid temperatuure. Kui küttekoldest läbi voolava õhu ja sellesse segunevate põlemisgaaside temperatuur ületab kolde 880ºc, ei jää suitsugaasidesse enam üldse põlemisvõimelisi, tahmavaid, pigitavaid, tõrvavaid või happelisi aineid. Mida madalamaks põlemistemperatuur ülalmainitud temberatuurist jääb, seda enam tekib puidu põlemisel tõrva. Enamik tõrvasid moodustub 400-600ºc juures. Kui puit põleb õigesti, on söövitavate ühendite hulk suitsugaasides üsna väike, sellisel juhul sisaldavad suitsugaasid peamiselt vett ja süsinikdioksiidi.

    Kõrge põlemistemperatuuri saavutamine eeldab, et nii ruumi kui ka küttekoldasse saadakse küllaldaselt põlemisõhku.

    Teoreetiliselt vajab puit põlemiseks ühe kilogrammi kohta umbes 3,7m³ õhku. Praktikas on põlemisel liigõhutegur ustega küttekolletes 2-2,5m³ ehk õhku kulub kilogrammi puidu kohta 7,5-10m³. Usteta küttekolletes, nagu kaminates, on liigõhutegur 10-30ehk õhku kulub kilogrammi puidu kohta 40-110m³.

    Temperatuuride hindamine

    Koldekambri ja leegi temperatuuri võib hinnata nendest lähtuva valguse alusel järgmiselt:

    Leegi värv

    Temperatuur ºc

    Pimedas punav

    500

    Punakaspruun

    600

    Tumepunane

    650

    Tume jõhvikapunane

    700

    Jõhvikapunane

    750

    Hele jõhvikapunane

    800

    Kollakaspunane

    900

    Helekollane

    1000

    Valge

    1100

    Helevalge

    1200

    Pimestav

    1300